Kaugtöö on töö tegemine kodust, eks? Töö ja kodu – tödu! Tegelikult aga pole kaugtöö mõiste ammu enam nii lihtsalt piiritletav ning see toob meid küsimuse ette, kuidas maandada riske, mis kaugtöö tegemisega kaasnevad. Appi tuleb riskihalduse mudel, millest kirjutab juhtimistreener Rain Kirjanen.

Mis see kaugtöö siis tegelikult on?

Üha enam räägitakse tänapäeval kaugtööst ja sellest kuidas see meie tavapärase töörütmi üle võtab. Aga siit siis minupoolne küsimus ja palun võta üks minut enne lugemise jätkamist sellele vastamiseks aega: mis on kaugtöö definitsioon?

Suurem osa inimesi jõuab ühele kahest vastusest:
• Kaugtöö on töö tegemine kodust.
• Kaugtöö tähendab, et tööd tehakse erinevates geograafilistes punktides.

Tundub ju loogiline? Aga ma küsiks Sinult paar küsimust veel kui me seda teed juba läksime:

• Kui ühe osakonna liikmed töötavad erinevates linnades, siis kas see on kaugtöö?

• Kui Sinu meeskonna kaks liiget reisivad nädalaks Prantsusmaale kliendi juurede, siis kas see on kaugtöö?

• Kui Sa töötad oma osakonnaga peakontori kõrval teises majas ja helistad peakontorisse personaliosakonda, siis kas see on kaugtöö?

• Kui Sinu meeskonna liige läheb korrus allapoole puhkeruumi kõrvaklappidega tööd tegema siis kas see on kaugtöö?

Tegelikult jõuame selleni, et kaugtöö definitsioon ei ole üldse nii lihtne kui võiks arvata. Siinkohal pakun ma välja lahenduse, et kaugtööd ei saa enam mõnda aega juba mõõta dimensioonis teen või ei tee kaugtööd. Sest tegelikult teeme me kõik pidevalt ja kogu aeg kaugtööd.

Panganduses tuntud riskimaandamine tuleb appi!

Olles ise töötanud mõnda aega nii SEB’s kui Swedbankis siis pakuksin välja kaugtöö hindamiseks just pangandusest tuttava riskihalduse mudeli. Ehk võtame aluseks fakti, et me niikuinii kaugtööd mingil määral teeme. Küsimusena jääb ainult õhku, kui palju täpselt me siis kaugtööd teeme (kui suur nn „risk“ on) ning milliste maandamisvahenditega me seda kaugtööst tulevat töökeerukust vähendame.

Siit ka teine mõte, kuigi sellest räägitakse väga palju, siis meil ei ole vaja eraldi kaugtöö tegemise protsessi. Mida aga meie juhtidel ja spetsialistidel on vaja, on tööriistakast erinevate vahenditega, mis aitaksid neil kaugtööst tekkinud riske maandada.

Oma kogemuse pealt on leidnud, et see tööriistakast peaks koosnema järgmistest vahenditest:

• Kaugtöö väljakutsed – peab oskama enda jaoks sõnasta erinevaid kaugtööst tekkivaid väljakutseid, et neile oleks hiljem võimalik toimivaid lahendusi leida.

• Meeskond kaugtöös – millised on hea meeskonna tunnused ja iga meeskonnaliikme vajadused? Tuleb aru saada, kuidas need tunnused ja vajadused saavad kaugtöös kannatada ning milliste vaheditega on seda võimalik kaugtöös vältida.

• Raporteerimine – kaugtöö lahutamatu osa aga siin tuleb aru saada, kuidas on raporteerimist mõistlik üles ehitada niimoodi, et nii juht kui spetsialist sellest kasu saavad ja raporteerimisest kerkis välja bürokraatia asemel dialoog.

• Probleemide lahendamine – asi mis kaugtöös muutub hüppeliselt keerulisemaks on probleemide lahendamine. Siin on erinevaid tööriistu kuidas hoida probleemidega tegelemine võimalikult efektiivne.

• Sotsiaalsed käitumisstiilid – iga inimene on erinev ning reageerib kaugtööle samuti erinevalt. Tuleb mõista millised on need peamised stiilid ning millele tuleb tähelepanu pöörata kui nendega kaugtöös kokku puutume.

See oli võrdlemisi üldine kokkuvõte tööriistakastist, aga oma kogemustele baseerudes julgen väita, et nende vahendite oskuslik teadvustamine ning kasutamine annab väga suure kvaliteedi tõusu kaugtööd tehes ning on oluliselt efektiivsem kui ükski bürokraatlik protsess.